Andmeturveː tehnoloogia, koolitus ja reeglid

Selles postituses kirjeldan juhtumi, mis toimus kunagisel töökohal. Töötasin firmas, mis tegeles IT-teenuste pakkumisega: arvutite/serverite ja infrastruktuuri haldus. Üks päev märkasid adminnid, et paljudes klientide serverites hakkas toimuma midagi kahtlast. Suhteliselt kiiresti sai teada, et serverite üle on osaliselt võtnud kontrolli võõrad isikud. Õnneks midagi fataalset ei juhtunud, kiiresti reageeriti ning kontroll sai taastatud.

Põnevam läks kui logidest sai teada, et kontrolli üle võtmisel oli kasutatud ühe oma adminni kasutajakonto, hakati uurima kuidas see oleks võinud teoks saada. Selgus, et hiljuti see admin oli korraldanud ühe peo, kus oli palju rahvast ning ega ta ise kõike ei teadnud, aga arvutialaseid inimesi seal oli küll ja küll. Peo meeleolu hoidmiseks muusika mängis tema läppakast, ning iga üks võis minna selle juurde ning mängida DJ-d. Arvutis aga olid võtmed ilm paroolita SSH-ga logimiseks, kaasarvatud klientserveritesse.

Selle intsidendi saaks vältida Mitnicku valemi järgi tõhustades komponente: koolitus ja reeglid. Seda oligi tehtud.

Koolituse poole pealt tehti selgeks, et tema ja tema enda andmed ei pruugi pakkuda huvi, aga tema arvuti kaudu ligipääsetavat andmed on juba palju huvitavamad mõnedele isikutele. Seekord läks lihtsalt, kurjategija tahtis saada ligipääsu riistavarale oma eesmärkide täitmiseks, enamus klientidest ei märganudki, et toimus midagi kahtlast. Kui aga oleks lekkinud klientide andmed, asi oleks palju halvem.

Reeglite poole pealt adminnile tehti selgeks, et era ja tööasjad peavad olema eraldi, eraldi ligipääsuõigustega.

Kogemus sai omandatud, seda enam ei kordunud. :)

Kuulavad abilised

Selle nädala teema raames ma tahaks kirjutada mida annab tänapäeval teha häälega tehnika juhtimisel.

Hääljuhtimine on eriti mugav viis juhtida tehnikat inimestele, kelle liikumine on piiratud. Aga samas see on mugav ka kõikidele (kes saavad rääkida), sest häälega juhtimist saab teha paralleelselt veel millegiga ja seda ka mõningal distantsil.

Hetkel kõige populaarsemad häälkäskluse esindajad peaksid olema telefoni abilised, iOS-s Siri ja Andoid-s OK-Google. Nende abil saab üsna lihtsalt otsida vajaliku infot internetist, juhtida telefoni (helistada, kirjutada sõnumeid jne), teha pilti jne. Kuna tegemist on just telefonide opsüsteemidega, siis tegu on pigem personaalse abilisega. Kuigi kuna mõlema opsüsteemiga on ka hulgaliselt tahvelarvuteid, siis nii mõnegi inimese jaoks see võikski olla ainus arvuti, millega saab teha enamus tavakasutaja asju ning millel on sisseehitatud häälega juhtimine.

Teiseks populaarsust koguvaks hääljuhtimisega gadget-ks on spetsialiseeritud kodukasutamiseks seaded, milledest kõige populaarsema praegu on Amazon Echo ja Google Home. Tegemist on "väga targa kõlariga", ehk need seaded koosnevad kõlarist, mikrofonist ning arvutist. Nad oskavad vastata paljudele lihtsamatele küsimustele ning otsida infot internetist. Nende plussiks võib pidada seda, et neid saab ühendada targa kodu seadmetega ning nende abil juhtida kodusüsteeme - valgus, küte jne.

Siinkohapeal võiks mainida, et hääljuhimine on veel kõvas arengufaais ning pole sugugi ideaalne. Seda illustreerib kas või viimane kuulus juhtum, mil Superbowl-i vaheajal hakkas mängima Google Home reklaam, ning reklaamis kõlas fraas "OK, Google", mis pani nii mõnigi teleka juures tava vaataja Google Home seade tööle ning seejärel need aktiveeritud seaded hakkasid tegema seda, mida reklaamis paluti teha reklaamitava Google Home seadet. Ehk arenguruumi on kas või oma peremehe hääle selgeks tegemisel.

Arenevad ka entusiastide poolt arendatavad hääljuhtimis süsteemid. Näiteks Raspberry Pi baasil on võimalik hankida Jasper nimeline tarkvara. Selle plussiks on see, et tegu on avatud lähtekoodi projektiga ning vajadusel seda saab väga peenelt häälestada enda vajaduste jaoks (see muidugi eeldab programmeerimise oskust).

Minu arust häälega juhtimisel on selge tulevik, kuna tegemist on lihtsa ning mugava viisiga kontrollida tehnikat. Vähemalt seni, kuni asemele tuleb mõttega juhtimine.

Positiivne ja negatiivne kasutatavus veebis

Alustaks negatiivsega. Näiteks toon www.delfi.ee, aga see jutt käib enamuse uudiste portaalide kohta (va err.ee ja veel mõned). Nimelt need veebid on loodud uudiste jagamiseks inimestele ja mina, kui uudiste tarbija, ehk kasutaja, leian, et viimasel ajal uudiste lugemine on üsna häiritud ning selle põhjuseks on tohutu reklaami hulk. Seda on igal pool, kas või avalehel. Tegin ka väikse mõõtmise: lõin sisse www.delfi.ee ning mõõtsin kui palju ruumi avakuvast on kaetud reklaamiga ning kui palju uudistega: uudistele jäi ainult 35%. Kui väljendada seda Nielsen-i kasutatavuse komponentidega, siis antud juhul kannatavad tõhusus (kasutaja ei saa kiiresti seda, mida tal vaja on) ja rahuolu (tuleneb tõhususe järeldusena). Ühelt poolt arusaadavalt veebilehe omanikud soovivad maksimeerida oma kasumit (ei tea, kas ellujäämiseks või rahaahnusest), ning müüvad kõik mida müüa annab (antud juhul siis veebilehe pinda). Aga vähemalt minu puhul see mõjus vastupidiselt, ma enam ei külasta neid veebilehti ning minu arvel nad enam ei saa raha teenida.

Positiivse näitena tooks www.we.ee veebilehe. Tegemist on firmaga, mis teebki veebilehti, ehk nemad peaksid teadma kuidas teha seda hästi. Ja nende lehe vaadates, tundub, et neil see õnnestus. Tegemist on ilusa ja funktsionaalse lehega, kus põhiinformatsioon on kas esilehel või üleval oleva menüü kaudu lihtsasti leitav. Võttes seda lehe Nielsen'i kasutatavuse komponentidena, siis minu arvates igas komponendis on tulemus igati positiivne: õpitavus - kasutaja kiiresti saab aru kuhu ta peab klikkima (kuigi tegemist on rohkem standardse oskusega - veebilehtedel navigeerimine, linkidel ja menüüdel klikkimine jne), tõhusus - kasutaja kiiresti saab aru kus ta vajaliku infot, meeldejäävus - korduvkasutusel ei tohiks probleeme tekkida, vead - pole tuvastanud, rahuolu - kuna eelmised komponentidega oli kõik korras (lisaks on tegemist minu meelest ilusti disainitud lehega), siis ka sellega on kõik korras.

Veebilehtedega on üldse nii, et hetkel on veel liiga palju vanu lehti üleval, milledel on suhteliselt sarnased vead :

• Kunagi tehti, lihtsalt et oleks. Tulemusena vana disain, osaliselt mittetöötav funktsionaalsus, olematu nutiseadmete tugi.
• Tehti, peaasi et töötaks. Tulemusena küll töötav aga kole ning seepärast kasutajate rahuoluga on probleeme, ning kui kasutaja leiab sama funktsionaalsuse aga paremini vormistatud alternatiivi, siis ta kindlasti tagasi enam ei tule.
• Tehti, et oleks kõige odavam. Tulemusena on tavaliselt põlvede peal tehtud tööga, ehk ei mingit dokumentatsiooni, ei mingit edasiarendust, tulemusena bugid, mida keegi ei tea kuidas parandada.

Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata. Kokkuvõtteks aga niipalju, et veebilehed on tänapäeval olulised firma imago kujundajad, ning nende peal kokkuhoidmine võib äriliselt valusalt maksma minna.

Arendus- ja ärimudel

Kuna endal veel pole kogemust olla tarkvara arendusmudelis arendajana, siis kirjutaks kliendi seisukohalt. Nimelt meie organisatsioonil tekkis vajadus uue veebilehe järgi ning hanke võitjaks osutus üks agiilne meeskond. Kokkuleppeks sai asjaolu, et me peame kohtuma arendajate esindajaga kord ühe-kahe nädala tagant, ning igal kohtumisel meil näidatakse uus funktsionaalsus. Ehk alguses oli lihtsalt veebilehe maket, kus linkidel klikades ei toimund midagi. Aga iga kohtumisega linkide/menüüde arv, mis ärkasid ellu ainasuurenesid, kuni lõpuks kogu leht läks tööle. Plussideks kindlasti märgiks peamised punktid:

• Iga kohtumisega sai näha uut funktsionaalsust, ehk oli näha, et töö liigub, mitte et oleks puht suulised lubadused sellest, et käib kõva töö ja tulemus saab olla vinge. Võiks öelda, et niimoodi oli maandatud risk, et lõppkokkuvõteks midagi ei tule välja.
• Siit tuleneb ka teine pluss: kui pakutud funktsionaalsus mingil põhjusel ei rahuldanud meid, siis see tuli suhteliselt kohe välja ning selle täiustamine (või äärmisel juhul ümber tegemine) ei olnud midagi ülimeele suurt, et see kuidagi mõjutaks kas üleandmis tähtaja või projekti maksumust.

Ehk kokkuvõteks natuke pikem tee mis viib sihini on parem, kui lühitee mis viib vales suunas.

Ärimudelina vaatleks, jällegi kasutajana, ühte üsna populaarset mängu - World Of Tanks. Selle populaarsus on küll enamasti ainult endise NSV liidu piirides, aga selle viimase aasta keskmine online on täitsa arvestatav - üle 300000 mängija. Niisiis, tegemist on tankide mänguga, mille ärimudelil on kõik Freemium tunnused. Nimelt mängu alustamiseks on vaja ainult laadida alla mängu ning läbida soovituslik algaja kursus. Kogu mängu protsess on soovi korral absoluutselt tasuta. Raha eest saab kiirendada uue tehnika “research” (seda nii kogemuse kui virtuaalse raha näol) ning osta mõningaid vidinaid, mis teevad mängu natuke mugavamaks.

Minu meelest mängude puhul see on üsna õnnestunud ärimudel, sest need, kes ei saa endale lubada osta tasulisi asju ikka saavad üsna edukalt mängida ning nad tekitavad seda suure “online”, ehk mängijate rohkesust. Teiselt poolt, need kes saavad, teevad enda mänguelu mõnevõrra lihtamaks ning nende arvel see mäng areneb edasi. Kuna antud juhul on tegemist 7-aastase mänguga, siis tundub, et see mudel on rahuldab nii mängijaid kui ka mänguomanike.

Eric S. Raymondi Hacker-HOWTO

Olen varem kirjutanud postituse selle lugemise kohta, ning lugedes selle postituse leian, et minu suhtumine pole muutunud, ning seepärast kopeerin ta siia. Ainuke vahe, et praegu ma võtan seda kirjutist natuke tõsisem, kuna seal on üsna palju juttu, mida võib kvalifitseerida kasvataslikuks (laste kasvatuseks kasutav). Ja kuna praegu mul on laps, siis seda Howto-d lugedes ma proetseerisin neid mõtteid oma lapse peale. Kuna tegemist on tüdrukuga, siis ei ole üldse kindel, et tal tekkib tõsine huvi tehnika vastu (aga see pole muidugi ka välistatud), aga hackerlik asjadesse suhtumine tuleb tal kasuks igal juhul.

Originaalne postitus:
Oli päris huvitav lugemine. Hackeri ja krackeri vahet teadsin varemgi, aga hackerite filosoofiaga tutvusin esimest korda. Esialgu isegi tundub asi natuke müstiline, nimelt tegu on väga omamoodi romantilise asjaga - tegeleda millegiga teiste heaks ja seda tasuta, ainult sellepärast, et see sulle meeldib. Sellest lugemisest saab juba päris hästi aru, kes on hackerid, mis paneb neid liikuma ja ka kindlasti saab aru ka sellest, kes ei ole hackerid kuigi nimetavad ennast niimoodi.Soovitused, mis on selles tekstis kirjas (mis peaksid aitama inimest hackeriks saada) võivad olla kasulikud kõikidele, olenemata kas nad tahavad saada hackeriks või mis valdkonnas nad tegutsevad. Näiteks, töötamine idee eest, tegelemine sellega mis sulle meeldib alati on kõige viljakam. Samas tekstis on ka palju põhjapaenvaid tehnilisi soovitusi, nagu kasutada *nix opsüsteeme, soovitused mis keelest alustada programmeerimise õppimist.

Arusaadav, et ainult selle teksti läbilugemisest ei aita, kui seada endale eesmärgiks saada hackeriks, siis sellele tuleb pühenduda täie jõuga, eriti see puudutab aega, sest vähemalt hea programmeerijaks saamiseks (mis on hackerluse üks olulisemaid tehnilisi oskusi) kulub väga palju aega. Aga need vihjed, mis on selles tekstis antud, kindlasti tulevad kasuks noortele inimestele, kes tunnevad huvi arvuti vastu, aga kellel veel ei ole elus mingit eesmärki ning kes ei tea kuidas oma vaba aja sisustada. Isegi kui neist ei saa hackerit, nad loevad sealt päris mitu elutarkust, mis tulevikus neile kasulikuks osutuvad.

Kaks tuntud IT-juhti

Jobs

Jah, ega pole midagi parata, Steve Jobs on kõige tuntum IT-juht ja selle nädala lugemise kategooriates ta kindlasti kuulub Leader rolli, kuigi tema puhul saab öelda, et kindlasti ta oli ka Communicator, Change Agent ning Power Broker. Samas minu arvates õige juht peabki omama mitu rolli, et olla edukas. Jobs oli (ja on praegugi) IT valdkonna üks tuntumaid isikuid, tema tooted (või pigem Apple tooted, kui ta juhtis seda) on vallutanud maailma. Vast üksi nendest tootest ei olnud innovaatiline, sarnaseid tooteid oli lastud välja ka varem. Aga need tooted olid unikaalsed selle poolest, et inimesed tahtsid neid. Võib vaielda selle üle, kas see oli toote omadus või reklaamimull, mis ümbritses neid, aga nende toodete populaarsust eirata ei saa. Arvan, et Jobsi eripära oligi selles, et ta oli julge ja enesekindel liider ning pakkus neid lahendusi, mida ise kiitis heaks. Teised IT-juhid (ja ka lihtsalt juhid) võivad liiga palju vaadata ringi, ning pakkuda mitte seda, mis neile meeldib, vaid seda, mida turundus inimesed arvavad, et inimesed tahavad.

Ballmer

Veel üks Steve, seekord Ballmer. Juhuslikult või mitte, aga Jobsi konkurent. Tema puhul kindlasti võib mainida tema kuuluvust Communicator rolli. Seda on kõige rohkem näha tema tuntud esinemistest (https://www.youtube.com/watch?v=Vhh_GeBPOhs) ja ka olen seda kuulnud Skype töötajalt, kes on temaga isiklikult suhelnud. Eks sellel on ka oluline roll, suhelda inimestega ja igaühega leida ühiskeel, motiveerides teda talle arusaadavas keeles. Juht kes räägib kuiva juttu tulemustest, prioriteetidest jne ei motiveeri (vähemalt mind). Kui aga on näha, et juht on ülimalt huvitatud oma tööst, elab kaasa ka sinu probleemidele ja väljakutsetele, see motiveerib kõvasti rohkem. Ja eks IT-valdkonnas inimesed on üks olulisemiad ressursse, ja motiveeritud ressurss on kindlasti effektiivsem. Siin muidugi tekkib ka kahtlus, kas juht tõesti elab sulle kaasa või ta ainult näitleb seda, et tagada oma tulemuste saavutamist… Ei oska öelda, kumb on Ballmer, ehk kunagi saame teade tema memuaaridest :)

IT proff Eestis aastal 2017.

Natuke ebamäärane ülesanne, sest nagu nädalalugemises oli öeldud, see sõltub vaatenurgast ja olukorrast.

Puht praktilisest seisukohast, kliendi jaoks, IT proff on inimene, kes saab kiiresti ja kvaliteetselt lahendada etteantud IT-ülesannet. Ja seejuures kliendile on ükskõik, kas ta jagab oma teadmisi teistega või mitte.

IT kollegi seisukohalt IT proff võiks olla inimene, kes ikkagi jagab oma teadmisi teistega, kas või põhjendades mida, miks ja kuidas ta seda tegi (selles mõttes, et see ei pea olema korraldatud koolitusena).

Noh, aga kui on vaja, siis on vaja, püüan tuua välja mis võiks kirjeldada IT proffi.

•           Ta peab olema oma ala spetsialist. Ja mitte tava spetsialist, kes saab oma tööga hakkama, aga teeb seda mingil viisil eriliselt -  kas väga kvaliteetselt või nii kvaliteetselt kui ka kiiresti. See peab olema tunnustus nii kolleegidelt, kui ka klientidelt.
•           Siit tuleneb ka teine omadus – ta võiks olla hea suhtleja. Kui mitte igal teemal, alustades kunstist ja lõpetades poliitikaga, siis oma alal kindlasti. Vähemalt sellisel määrala, et oskaks oma tööst ja tulemusest rääkida kliendile arusaadavas keeles. Ilma selleta saab hakkama, aga suurt tunnustust vast ei saa.
•           Suhtlemisele lisaks, ta võiks olla kui mitte sõbralik (see muidugi oleks ainult plussiks), siis mitte ära tõugatava olekuga (näiteks kogu oma välimusega ja suhtumisega näidates oma üleolemist). Inimene võib olla hea spetsialist küll, aga mis tolku sellest, kui temaga ei taheta koostööd teha.
•           IT kolleegide seisukohalt vaadates, IT proff võiks jagada oma teadmisi. Kuigi ka ainult tegudega on võimalik pälvida kolleegide tunnustust, aga teadmiste jagamine tõstab head spetsilisti järgmisele tasemele – õpetajaks olemine. Minu arust üsna auväärne saavutus, kui teised sama ala inimesed võtavad sind ka õpetajana, see on nii kõrge hinnang professionaalsetele oskustele kui ka usaldus, mis on vägagi oluline.

"The Case for Copyright Reform", arvamused kahest peatükist

Olen üldiselt nõus Piraatide partei ettepanekutega. Paraku mul puudub juriidiline haridus, et tõlgendada kuivõrd reaalne see on, aga tava inimesena tundub, et tegu on heade ettepanekutega.

On üsna loomulik, et kui ma tahan kasutada kellegi teost oma arvamuse/nägemuse väljendamiseks, siis ma võiks seda teha – näiteks panna enda referaati kellegi oma pildi. Ma ei näe selles probleemi, kui koos pildiga ma panen kirja ka autorluse, või mõni muu viide, kust on pilt saadud. Kui ma ei teeni selle referaadiga raha, siis minu arust see on okei. Oma asi muidugi, kui ma teen oma video ning lisan sinna taustaks mingi tuntud muusika. Kui ma teen seda ainult sõpradele näitamiseks, siis nagu ka ei ole probleemi. Aga kui ma laen seda videot YouTube-i, see korjab miljoneid vaatamisi ning toob mulle raha sisse, siis võiks juba tekkida küsimus, kas ilma selle muusikata oleks ma teeninud nii palju raha… Ühesõnaga olen nõus sellega, et mittekommerts otstarbeks võib kasutada kultuurilisi teoseid. Teised ettepanekud ka tunduvad head, aga see osutus kõige südamelähedasem.

Olen läbi lugenud ka peatüki, kus nad toovad näiteid erinevatest töödest, mis uurisid artistide heaolu ajast, kus peer-to-peer võrgud leidsid laiemat kasutamist. Vast kõik on kuulnud väiteid, et erinevad failijagamis süsteemid teevad artiste vaeseks. Need uurimistööd on aga tõestanud, et ajaga artistid just hakkasid rohkem teenima, enamasti läbi kontsertide (võttes muusikuid näiteks), sest tänu jagamissüsteemidele nende tuntus kasvas mitu korda ja rohkem inimesi soovisid neid päris elus kuulata. Küll aga kellel jäi vähem raha on muusikaplaatide tootjad, kuna tänu faili jagamissüsteemidele inimesed hakkasid vähem plaate ostma. Aga see ei ole kooskõlas väidega, nagu artistid teeniksid vähem – vähem teenisid vahendajad, kes on harjunud raha lõikama levitades muusikat, ning „artistid jäävad vaeseks“ väidega nad lihtsalt kaitsevad oma raha, ei olles suutelised muutuda koos muutuva maailmaga. Ma olen ka harjunud, et lapsepõlves küsisin jäätiseraha vanematelt, aga ajaga olen arenenud ja saan jäätiseraha teistmoodi kätte, seda soovitan neilegi. :)

Virginia Shea, „Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus“

Üldjuhul see on üsna lihtne reegel, tundub loogiline ja igatepidi õige. Aga minu arvates selle reeglil võiks olla vähemalt 2 erijuhu, mille puhul võiks tegutseda teisiti. Võib olla need ei olegi erijuhud, vaid „harju keskmisest“ kõrvale kaldumine.

• Jube tihti spetsialiseerunud foorumites on koos kamp oma inimesi, kes tunnevad (vähemalt foorumi elus) üks teist väga ammu, foorumis on kujunenud omad reeglid ja kõik elavad nende järgi pikemat aega. Ühelt poolt inimesed on moodustanud oma keskkonda, kus neil on mugav olla. Teiselt poolt aga see on nagu soo, seal ei teki midagi uut ja huvitavat. Keegi postitab mingi uudise ja kõik teised kas kiidavad selle heaks või mõistavad hukka. Kõik, ei mingit arutelu, tervisliku kriitikat jms. Tavaelus võikski hoiduda sellest kambast eemale, kuna kui üritad teha vastuväite siis suure tõenäosusega sind karjutakse üle, kas või arvulise ülekaaluga. Foorumis, aga sinu sõnum saab loetud ja sulle jääb võimalus ka kõikidele vastata (ok, kui on väga karm moderaator siis võidakse ka peale esimest „valet“ sõnumi bannida :)). Asi ei ole trollingus, lihtsalt üritada inimeste silmaringi laiendada, näidates neile väga tuttavat asja teise vaatenurga alt: „Leica ei ole ideaalne kaamera, sellel on oma puudused“, „Canon – Nikon paaris ei ole võitjat, igal kaameral on omad plussid ja miinused“, „Jah, telefoniga saab teha ilusaid pilte“ jne. Tihtipeale olukord kus sa tead, et olev vähemuses, ainult annab „jõudu“ juurde :). Muidugi enamust see ei muuda, aga kui kasvõi üks või kaks inimest omandavad seda teist vaatenurka, siis see oli seda väärt. :)
• Tavaelus eksperimentidega võivad kaasneda üsna reaalsed tagajärjed ja ka täitsa võimalik, et ebameeldivad. See hirmutab inimesi ja kui on kasvõi väikseim võimalus et sinu etteaste ebaõnnestub, siis paljud jäävad seda tegemata, kuigi see võiks olla õnnestunud katse, mis toob endaga kaasa positiivseid emotsioone ja võib ka õpetada neile midagi uut. Netis saab aga julgemini proovida erinevaid suhtlus meetodeid, kuna tagajärjed võivad olla virtuaalsed, ning see võtab mõningase pinge maha. See võib olla kas mõni uus võte argumenteerida oma seisukohta või mõni uus komplimentide kombo. 

Kokkuvõtteks, üldjuhul netis peab tegutsema samamoodi nagu tavaelus, seda eeskätt viisakuse reeglite kinni pidamises. Mida aga saab netis teha teistpidi – eksperimenteerida (muidugi, kui see väga ei sega teisi inimesi) ja seda võiks kasutada.

Pekka Himaneni „Challenges of information society“ ülevaade.

See ülevaade on tehtud tuntud soome filosoofi ja sotsioloogi Pekka Himaneni poolt, mis oli tellitud Soome Tuleviku kommitee jaoks. Ta käsitleb globaalseid muutusi, mis pakkuvad väljakutseid infoühiskonnale ja kuidas võiks nendega toime tulla.
Esiteks ta toob välja globaalseid trende:

• Erinevad riigid hakkavad muutma oma makse ja maksusüsteeme, et meelitada investoreid ja kõrgkvalifitseerituid spetsialiste.
• Uus maalimne tööjõu jagamine, mis tähendab tootmise kolimine piirkondadesse, kus see on kõige odavam, ehk enamasti arengmumaadesse.
• Esimese maailma ehk arengumaade vananev elanikkond. 
• Sotsiaalsete kulude kasv, mis on tingitud ka tööjõu ümberjagamise ning ka muutuva maksepoliitika pärast.
• Infoühiskonnal on muutumas prioriteet, kui varem see oli rohkem tehnoloogiale keskendunud, siis tänapäeval rohkem tähelepanu on sotsiaalsetel aspektidel.
• Infomajandus jõudsalt laieneb kultuurisfääride osas, mis on tingitud ka tehnoliitumistega (info digitaliseerimine, uued suhtlusvahendid jne). 
• Biotehnoloogiate võidukäik, geene inseneeria on tähtsuselt saama teiseks peale IT.
• Populatsiooni kekskendumine, kuna urbanisatsioon on ületanud 50%.
• Materiaalsete hüvede lõhe kasvamine, vaesed jäävad vaesemaks, rikkamad saavad rikkamaks.
• Avariiplaani kultuur ehk praegune ühiskonna areng  soosib ebastabiilse olukorra tunne.

Järgnevaks Himanen toob välja erinevate regioonide arengumudelid:

• Silicon Valley – ameerika neo-liberaalne mudel – „jätke nõrgemad maha“, lõhestumist soosiv mudel, kuigi tehnoloogiliselt ja majanduslikult väga dünaamline.
•  Singapuri mudel – „võidujooks alla“ – maksude konkurentsieelistusel põhinev mudel, ei pruugi olla tulevikus sama hea, kui alguses.
• Euroopa mudel – „passiivsuse surnud käe“ (väga imelik tõlge..) – infoühiskonna ja heaolu sulam või kadeduse ühiskond. Inimesed on stagneerunud, kuna peamised jõud on suunatud oma heaolu kaitsele ja kadedus tundele neile, kelle heaolu on parem.
• Ja nn võidumudel - neljas mudel – infoühiskonna ja heaolu on võimalik säilitada kui regulaarselt ja adekvaatselt seda mudeli üle vaadata, tuues sisse innovaatilisi ideid, tegutsedes proaktiivselt.

Edasi on juttu nendest väärtustest, mis võiksid aidata Euroopal säilitada heaolu tase ja infoühiskonna kooslust.

• Hoolivus – kontekstis, et igaüks võiks ka mõelda teiste heaolu peale.
• Usaldus – ilma hoolivuseta ja usalduseta tekkib hirmu olukord.
• Ühtne olemine – on soov olla teiste inimestega koos ja tahtmine teha koos asju. Elamine koos – selle laiemas mõistes.
• Julgustus – julgustama ümbritsevaid inimesi suunas, et nad oleksid võimalikult head enda versioonid.
• Vabadus – vabadus teha kõike seda, mida inimene tahab, tingimusel, et see ei sega teiei inimesi.
• Kreatiivsus – see järgneb vabadusele ja on inimarengu olulisemaid komponente.
• Julgus – eelkõige julgus realiseerida selles nimekirjas olevad väärtused.
• Visioonlikus – nõuab julgust et vaadata tulevikku, julgust et unistada.
• Tasakaal – selles nimekirjas tasakaal teiste väärtuste omavahel.
• Mõtekus – ehk eelnimetatud väärtused peaksid toetama mingile eesmärgile, ja tore oleks jui see eesmärk oleks mõttekas.

Sellest edasi saab rääkida ka ühiskondliku arengu põhipunktid:

• Loominguline majandus. Euroopa peab olema rohkem innovaatiline, eriti IT-s, kultuuris ja hoolduses (heaolu mõistes). Niimoodi saab tõsta produktiivsust ja seeläbi konkurentsivõimet. Riik peab toetama innovaatilisust, mis omakorda toetaks produktiivsust, aga sotsiaalne kindlustus ei tohi varju vajuda.
• Kreatiivne heaolu ühiskond. Euroopa vananev ühiskond suurendab koormust sotsiaalsele kindlustusele, seda süsteemi peab muutma: kõvasti toetada haridust, tagama võrdsed võimlaused inimestele, outsource-ma mõned teenused erasektorist.
• Areng, mis mõtleb inimesele. Ehk inimene peab olema õnnelik, tema heaolu peab olema kõrge, siis ta saab olla  innovaatilisem ja väldib stressi.
• Globaalne kultuur. Inimrändlus aina kasvatab oma tempo ja tulevikus seda juhtub aina rohkem. Selleks peab olema valmis ja olla tolerantne uustulijatega.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et tegu on pigem visionäärliku kirjatükiga, minu arust kõik seal kirjutatud punktid ei saa teoks, vähemalt mitte lähitulevikus. Sellegipoolest seal on kirjas vägagi õiged asjad, ja kui nende poole liikuda, siis isegi eesmärgi 100% saavutamata muutub ühiskond ikkagi paremaks.

Instant Messenger-te mõju inimeste suhtlemisele

Enne Instant Messenger-e kõige levinum kiirsuhtlus viis oli telefoni teel. Sellel aga olid piirangud: see ei olnud tasuta (kui kohalike kõnede hind võis olla madal, siis rahvusvahelised kõned alati olid päris kallid), kui üks inimene rääkis telefoniga, siis teised ei saanud seda kasutada, enamasti sai rääkida ainult ühe inimesega, üldjuhul pidi rääkima pidevalt, ilma vahepealse kohvi pausita, suhteliselt raske oli peita oma emotsioone. Mitte, et telefoni teel suhtlemine oli halb, lihtsalt sai suhelda ka teist moodi.

Ja selleks suhtlusviisiks sai Instant Messenger-i (IM) erinevad versioonid. Miks?

• See oli väga popp, kuna suhtlemine käis arvuti kaudu, mis 90-tes oli ka väga popp.
• Sai suhelda mitme inimesega korraga.
• Sai suhelda sulle sobivas tempos, tehes vahepealseid pause jne.
• Teenus oli tasuta, oli ainult vaja internetiühendust ja vastavat tarkavara.
• Nagu virtuaalses suhtlemises ikka, kui sa ei vaata silmast silma, siis suhtled julgem ja on suurem vabadustunne (see muidugi vahest kippus äärmusesse minema ja keegi võis endale lubada liiga palju), võib olla ka privaatsustunne on suurem.

Kasutajate arv kasvas väga kiiresti ja üsna varsti IM sai mitteametliku virtuaalse suhtlemise standardiks, iga ühel pidi olema mingi Messenger, tihti ka mitu paralleelselt (2000-te algusest mäletan, et venelastel populaarsem veel oli ICQ, eestlaste hulgas aga standardiks oli MSN, nii et mul oli mõlemad, et saaks kõikidega suhelda).

Kuidas siis muutus suhtlus IM tulekuga? Toon mõningad mõtteid, mida võtan oma kogemusest

• Esiteks sai üsna normiks, et vestluse ajal saab teha pause, ehk tegeleda teiste asjadega ja jätkata suhtlust kohast , kus see oli peatatud. Mis muidugi ei välistanud seda, et suheldi järjest, algusest lõpuni. Populaarne oli ka sõnumite jätmine, kui saaja oli offline-s ja ta sai seda kätte, kui ilmus online -  midagi mis näiteks lauatelefoni tavakasutajatel ei olnud kättesaadav.
• Kuna IM levis väga palju noorte seas, kes veetsid arvutite taga suurema osa oma ajast, kelle keeleoskused veel ei olnud just kõige tugevamad, siis päris paljudele neist kujunes standardiks väga napp sõnade kasutus, lühendite liialdane kasutamine. Ehk tihtipeale tegu ei olnud vestlustega, vaid üksikute lausete (kui sedagi) vahetusega.
• Nagu varem sai mainitud, suhtlemine IM kaudu (ilma pildita ja helita) on teistmoodi, kui suhtlemine silmast silma. Näiteks istud omas kodus, sinu jutukaaslane on ükskõik kui kaugel: sellisel juhul sinu poolt öeldu tagajärjed on üsna virtuaalsed, vähemalt lühemas perspektiivis. See paneb inimest julgemini suhtlema. Ühelt poolt, ta võib tunda ennast julgemini ja vabaneda pingetest pakkudes suuremat suhtluselamust. Teisest küljest ta võib arvata, et ta on üle oma jutukaaslasest ja hakkama ülbitsema.

-          See võis panna ennast kirjalikult paremini väljendama, kuna IM ei andnud edasi väga palju emotsioone smile-de osas, seda pidi kuidagi keeleliselt kompenseeruma.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et tekkis uus suhtlemisviis, milles kujunesid omad reeglid (osa reegleid kolisid ümber teistest nii reaal- kui ka virtuallsuhtlemisest), mis on siiamaani populaarne.

Ellu jäänud ja kadunud tehnoloogiad Interneti ajaloost

Tehnoloogia/teenus mis on siiamaani kasutusel.

Kõige tüüpilisem näide peaks olema e-post. See tekkis juba seitsmekümnendatel ja on siiamaani aktuaalsemaid Interneti teenuseid. Ajaga on küll muutunud kasutamis viis, kirjade sisu vormistus ning kasutajate arv, aga sisu on ikka sama: saadetakse mingi sõnum e-posti aadressile. Algsed meili kliendid olid tekstipõhised, ehk kogu kirja kirjutamise/saatmise/vaatamise protsess oli käsurea põhine, hiljem tekkisid graafilised meilikliendid ja veebipõhised meilikeskkonnad, mis kindlasti oli selle teenuse levimiseks kaasaitajaks, kuna enamus kasutajad ei jaga käsurea kasutamist, lihtsama graafilise interfeisiga enamus aga saavad hakkama. Muutus ka vorming, arusaadavalt esimesed kirjad olid ainult teksti sisaldavad sõnumid, tänapäevased võimaldavad aga üsna palju kujundamisvõimalusi (igasuguseid fonte, pilte jne). Kasvanud on ka kasutajate arv, seda eelkõige arvutite levikuga, kuna enamus kodudes (pean silmis ikka arenenumad riigid) on internetiühendusega arvutid olemas. Ja kellel ei ole, saab seda kasutada kas raamatukogus või mõnes muus avalikus interneti punktis. Kasutajate arvu kasvuga aga tuli suuremaid e-posti teenuse kurjusi – SPAM. Algselt e-posti kasutajaid oli vähe ja reklaami laialdane saatmine ei oleks nii tulukas (samas tol ajal loeti enamus kirju läbi, seega kui SPAM oleks kohale jõudnud, see oleks ka läbi loetud, ehk efektiivsus oleks olnud suurem). Mida rohkem on kasutajaid, seda rohkem on info tarbijaid ja seda kasutavad mitte soovitud reklaami saatjad, ehk inimesed kes massiliselt saadavad reklaami laialai – spammerid. Kuna kasutusel on väga massilised saatmised ja neid saatjaid on ka väga palju, siis ligikaudselt üle 95% kõikidest e-kirjadest on sisulised SPAM-kirjad. Aga vaatamata sellele (ja ka tänu SPAM-filtrite olemas olule) e-posti teenus eksisteerib ja selle tulevast surma pole näha.

Nähtus mis on kadumas: arvutite interneti ühendumine läbi modemi.

See on muidugi kahe otsaga asi, nimelt paljud arvutid ka tänapäeval võivad istuda internetis läbi telefoni, tõsi küll läbi mobiiltelefoni ja tegemist on ka digitaalse võrguga. Aga analoogvõrgud laiatarbe kasutusest on küll ära kadunud. Interneti algusaegadel see oli kõige levinum viis ühendada oma arvuti võrku, sest telefoni side oli odav (suhteliselt) ja massiliselt levinud, seega juurdepääsu barjääriks oli ainult vastav tehnika olemasolu, mis oli ka iseenesest mõistetav, sestap kuidas sa muidu Interneti teenuseid kasutad. Seda sai kasutada Internet Service Provider (ISP) sissehelistamiseks, mille tulemuseks seansi kestel oli sissehelistajale eraldatud IP-aadress ja ta sai kasutada Inerneti teenuseid. Sai ka sissehelistada teisele tavakasutajale tekstisõnumeid või faile vahetada (vastava softi olemasolul), või sissehelistada BBS-le ja sealt faile tõmmata (ja/või üleslaadida) ja FidoNET-i tellitud gruppide  uusi sõnumeid alla laadida (ja/või oma postitused üleslaadida). Sidekanali loomiseks oli kasutusel modemid (MOdulator DEModulator) ehk seadmed mis konvertisid arvutui digitaalsignaali analoogsignaaliks ja teisel otsal vastupidi. Ühenduse loomise ajal kasutajad kuulsid omapärast sümfooniat, ja seda heli paljud kasutajad assotsieeruvad tollaaegsete arvutisidetehnoloogiatega (https://www.youtube.com/watch?v=gsNaR6FRuO0). Kuna kasutusel oli analoogliin, siis seda sai kasutada ainult üksi, ehk siis kui arvuti sideseanss oli käimas, siis seda sama liini (aga enamasti kodudes oli ainult üks telefoni liin) ei saanud kasutada kõne sideks, mis tihtipeale tekitas lähedaste pahandust. Ajaga arenesid muud sidetehnoloogiad, igasugused lairiba ühendused ja ka mobiilside ühendused, mis järg järgult tõrjusid välja analoog modemeid, pakkudes paremat side kvaliteeti ja märkimisväärselt suuremaid kiirusi.

3 IT lahendust, mis kukkusid läbi

Apple Newton

Apple Newton on Apple Computers poolt arendatud pihuarvutite seeria, mille peamiseks eripäraks oli käsikirjutatud (kirjutati ekraanil stiilusega) teksti tuvastamine. Apple turustas nii seadet ennast Newton MessagePad kus jooksis Newton OS kui ka Newton OS eraldi, et teised tootjad saaksid teha oma pihuarvuteid sama opsüsteemiga (arvan, et sihiti Microsofti eduloo, kus üks opsüsteem jooksis erineva tootja riistavaral, mis tagas selle suure leviku). 1993. aasta jaoks see oli üsna innovaatiline tehnoloogia poole pealt, aga selles peitus ka selle läbikukkumise põhjus – tehnoloogia oli liiga innovaatiline ja küpsusest asi oli kaugel. Nimelt peamine trump, käsitsi kirjutatud teksti tuvastamine, ei toiminud väga hästi ja oli pettumuseks kasutajatele. Sellele lisaks selle hind oli 700$ mis tolle aja jaoks oli üpris kõrge. Ja kõige muule lisaks oli ta päris kohmakas. Ühesõnaga selle idee oli oma ajast natukene ees, oli vaja oodata ja lihvida seal kasutatavaid tehnoloogiaid. Seda näitasid ka müüginumbrid – ca 50000 müüdud seadet (ja neist enamus esimestel kuudel, mis näitab, et tegemis oli pop teemaga mis kujunes ostajetele pettuseks) oli liiga vähe ja 1998 projekti suleti, et fokuseerida teistel projektidel.

Windows Vista

Ehki tegemist on opsüsteemiga mida internetis kasutasid ligi 400 miljonit kasutajat, tegemist on Microsoft läbikukkumisega, kuna Windows 7 väljatuleku ajal Vista turu osa oli ainult 19%, samas selleks ajaks juba kaheksa aastat vana Windows XP turu osa oli 63%. See ongi üks läbikukkumise põhjuseks, Windows XP liiga kaua valitses turgu, kasutajad olid sellega väga harjunud ja Vista pidi pakkuma midagi erilist, et meelitada neid kasutajaid. Paraku aga karbist välja Vista pakkus vaieldavat disaini (välimuse poolest), kõrgeid riistavara nõudeid (ehk nõrgematel arvutitel see oli ikka päris aegalane) ja mitmeid bugisid. Lisaks kasutajatele pakuti 8 erinevat versiooni, mis mitte kompetentse inimese pani hämmingusse. Minu arust Microsoft tahtis pakkuda midagi erilist, lihtsalt et pakkuda midagi erilist, see oli pigem Windows 7 alfa versioon.

IBM PCjr

1984 aastal oli IBM kõige suurem arvutitootja, sellele kuulus üle 70% mainframe turust ja mõne aastaga lauaarvutite segmendis oli saavutatud 20% turuosa, selle käive oli suurem kui Apple, Compaq, DEC ja TI kokku. IBM lauaarvutite müük oli nii hea, et nad otsustasid siseneda kodukasutajate turule koos oma uue arvutiga IBM PCjr. See oli väga oodatud arvuti, IBM pikalt valmistus ette ja reklaamis seda väga palju (ca 40 miljonit dollarit reklaami eelarvet). Idee oli müüa soodsamat arvutit, mis ühilduks tema suurema vennaga IBM –PC-ga. 1984. aastal seda hakati müüma ja selgus, et tulemuseks aga oli ei üht, ega teist. Nimelt hinna poolest ta oli kallim samasugustest arvutitest ja ühilduvuse poolest ta ei suutnud jooksutada palju programme, mis olid teistel IBM-l kättesaadavad. Üheks suuremaks probleemiks (vähemalt meedia poolt kajastatuna) oli odav klaver, mis põhjustas inimesi kohe ostma ka asendusklaviatuuri, mis oli ebameeldiv üllatus, arvestades arvuti kõrget hinda (800$ – 1600$). See kes aga otsustas jääda originaalklaveriga pidi ise ostma patareid selle aoks…  Lisaks kõigile ka laiendamis võimalused (upgrade) olid üsna piiratud. Tulemuseks oli see, et aasta pärast tootmis lõpetati.