Ellu jäänud ja kadunud tehnoloogiad Interneti ajaloost

Tehnoloogia/teenus mis on siiamaani kasutusel.

Kõige tüüpilisem näide peaks olema e-post. See tekkis juba seitsmekümnendatel ja on siiamaani aktuaalsemaid Interneti teenuseid. Ajaga on küll muutunud kasutamis viis, kirjade sisu vormistus ning kasutajate arv, aga sisu on ikka sama: saadetakse mingi sõnum e-posti aadressile. Algsed meili kliendid olid tekstipõhised, ehk kogu kirja kirjutamise/saatmise/vaatamise protsess oli käsurea põhine, hiljem tekkisid graafilised meilikliendid ja veebipõhised meilikeskkonnad, mis kindlasti oli selle teenuse levimiseks kaasaitajaks, kuna enamus kasutajad ei jaga käsurea kasutamist, lihtsama graafilise interfeisiga enamus aga saavad hakkama. Muutus ka vorming, arusaadavalt esimesed kirjad olid ainult teksti sisaldavad sõnumid, tänapäevased võimaldavad aga üsna palju kujundamisvõimalusi (igasuguseid fonte, pilte jne). Kasvanud on ka kasutajate arv, seda eelkõige arvutite levikuga, kuna enamus kodudes (pean silmis ikka arenenumad riigid) on internetiühendusega arvutid olemas. Ja kellel ei ole, saab seda kasutada kas raamatukogus või mõnes muus avalikus interneti punktis. Kasutajate arvu kasvuga aga tuli suuremaid e-posti teenuse kurjusi – SPAM. Algselt e-posti kasutajaid oli vähe ja reklaami laialdane saatmine ei oleks nii tulukas (samas tol ajal loeti enamus kirju läbi, seega kui SPAM oleks kohale jõudnud, see oleks ka läbi loetud, ehk efektiivsus oleks olnud suurem). Mida rohkem on kasutajaid, seda rohkem on info tarbijaid ja seda kasutavad mitte soovitud reklaami saatjad, ehk inimesed kes massiliselt saadavad reklaami laialai – spammerid. Kuna kasutusel on väga massilised saatmised ja neid saatjaid on ka väga palju, siis ligikaudselt üle 95% kõikidest e-kirjadest on sisulised SPAM-kirjad. Aga vaatamata sellele (ja ka tänu SPAM-filtrite olemas olule) e-posti teenus eksisteerib ja selle tulevast surma pole näha.

Nähtus mis on kadumas: arvutite interneti ühendumine läbi modemi.

See on muidugi kahe otsaga asi, nimelt paljud arvutid ka tänapäeval võivad istuda internetis läbi telefoni, tõsi küll läbi mobiiltelefoni ja tegemist on ka digitaalse võrguga. Aga analoogvõrgud laiatarbe kasutusest on küll ära kadunud. Interneti algusaegadel see oli kõige levinum viis ühendada oma arvuti võrku, sest telefoni side oli odav (suhteliselt) ja massiliselt levinud, seega juurdepääsu barjääriks oli ainult vastav tehnika olemasolu, mis oli ka iseenesest mõistetav, sestap kuidas sa muidu Interneti teenuseid kasutad. Seda sai kasutada Internet Service Provider (ISP) sissehelistamiseks, mille tulemuseks seansi kestel oli sissehelistajale eraldatud IP-aadress ja ta sai kasutada Inerneti teenuseid. Sai ka sissehelistada teisele tavakasutajale tekstisõnumeid või faile vahetada (vastava softi olemasolul), või sissehelistada BBS-le ja sealt faile tõmmata (ja/või üleslaadida) ja FidoNET-i tellitud gruppide  uusi sõnumeid alla laadida (ja/või oma postitused üleslaadida). Sidekanali loomiseks oli kasutusel modemid (MOdulator DEModulator) ehk seadmed mis konvertisid arvutui digitaalsignaali analoogsignaaliks ja teisel otsal vastupidi. Ühenduse loomise ajal kasutajad kuulsid omapärast sümfooniat, ja seda heli paljud kasutajad assotsieeruvad tollaaegsete arvutisidetehnoloogiatega (https://www.youtube.com/watch?v=gsNaR6FRuO0). Kuna kasutusel oli analoogliin, siis seda sai kasutada ainult üksi, ehk siis kui arvuti sideseanss oli käimas, siis seda sama liini (aga enamasti kodudes oli ainult üks telefoni liin) ei saanud kasutada kõne sideks, mis tihtipeale tekitas lähedaste pahandust. Ajaga arenesid muud sidetehnoloogiad, igasugused lairiba ühendused ja ka mobiilside ühendused, mis järg järgult tõrjusid välja analoog modemeid, pakkudes paremat side kvaliteeti ja märkimisväärselt suuremaid kiirusi.