Instant Messenger-te mõju inimeste suhtlemisele

Enne Instant Messenger-e kõige levinum kiirsuhtlus viis oli telefoni teel. Sellel aga olid piirangud: see ei olnud tasuta (kui kohalike kõnede hind võis olla madal, siis rahvusvahelised kõned alati olid päris kallid), kui üks inimene rääkis telefoniga, siis teised ei saanud seda kasutada, enamasti sai rääkida ainult ühe inimesega, üldjuhul pidi rääkima pidevalt, ilma vahepealse kohvi pausita, suhteliselt raske oli peita oma emotsioone. Mitte, et telefoni teel suhtlemine oli halb, lihtsalt sai suhelda ka teist moodi.

Ja selleks suhtlusviisiks sai Instant Messenger-i (IM) erinevad versioonid. Miks?

• See oli väga popp, kuna suhtlemine käis arvuti kaudu, mis 90-tes oli ka väga popp.
• Sai suhelda mitme inimesega korraga.
• Sai suhelda sulle sobivas tempos, tehes vahepealseid pause jne.
• Teenus oli tasuta, oli ainult vaja internetiühendust ja vastavat tarkavara.
• Nagu virtuaalses suhtlemises ikka, kui sa ei vaata silmast silma, siis suhtled julgem ja on suurem vabadustunne (see muidugi vahest kippus äärmusesse minema ja keegi võis endale lubada liiga palju), võib olla ka privaatsustunne on suurem.

Kasutajate arv kasvas väga kiiresti ja üsna varsti IM sai mitteametliku virtuaalse suhtlemise standardiks, iga ühel pidi olema mingi Messenger, tihti ka mitu paralleelselt (2000-te algusest mäletan, et venelastel populaarsem veel oli ICQ, eestlaste hulgas aga standardiks oli MSN, nii et mul oli mõlemad, et saaks kõikidega suhelda).

Kuidas siis muutus suhtlus IM tulekuga? Toon mõningad mõtteid, mida võtan oma kogemusest

• Esiteks sai üsna normiks, et vestluse ajal saab teha pause, ehk tegeleda teiste asjadega ja jätkata suhtlust kohast , kus see oli peatatud. Mis muidugi ei välistanud seda, et suheldi järjest, algusest lõpuni. Populaarne oli ka sõnumite jätmine, kui saaja oli offline-s ja ta sai seda kätte, kui ilmus online -  midagi mis näiteks lauatelefoni tavakasutajatel ei olnud kättesaadav.
• Kuna IM levis väga palju noorte seas, kes veetsid arvutite taga suurema osa oma ajast, kelle keeleoskused veel ei olnud just kõige tugevamad, siis päris paljudele neist kujunes standardiks väga napp sõnade kasutus, lühendite liialdane kasutamine. Ehk tihtipeale tegu ei olnud vestlustega, vaid üksikute lausete (kui sedagi) vahetusega.
• Nagu varem sai mainitud, suhtlemine IM kaudu (ilma pildita ja helita) on teistmoodi, kui suhtlemine silmast silma. Näiteks istud omas kodus, sinu jutukaaslane on ükskõik kui kaugel: sellisel juhul sinu poolt öeldu tagajärjed on üsna virtuaalsed, vähemalt lühemas perspektiivis. See paneb inimest julgemini suhtlema. Ühelt poolt, ta võib tunda ennast julgemini ja vabaneda pingetest pakkudes suuremat suhtluselamust. Teisest küljest ta võib arvata, et ta on üle oma jutukaaslasest ja hakkama ülbitsema.

-          See võis panna ennast kirjalikult paremini väljendama, kuna IM ei andnud edasi väga palju emotsioone smile-de osas, seda pidi kuidagi keeleliselt kompenseeruma.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et tekkis uus suhtlemisviis, milles kujunesid omad reeglid (osa reegleid kolisid ümber teistest nii reaal- kui ka virtuallsuhtlemisest), mis on siiamaani populaarne.