IT proff Eestis aastal 2017.

Natuke ebamäärane ülesanne, sest nagu nädalalugemises oli öeldud, see sõltub vaatenurgast ja olukorrast.

Puht praktilisest seisukohast, kliendi jaoks, IT proff on inimene, kes saab kiiresti ja kvaliteetselt lahendada etteantud IT-ülesannet. Ja seejuures kliendile on ükskõik, kas ta jagab oma teadmisi teistega või mitte.

IT kollegi seisukohalt IT proff võiks olla inimene, kes ikkagi jagab oma teadmisi teistega, kas või põhjendades mida, miks ja kuidas ta seda tegi (selles mõttes, et see ei pea olema korraldatud koolitusena).

Noh, aga kui on vaja, siis on vaja, püüan tuua välja mis võiks kirjeldada IT proffi.

•           Ta peab olema oma ala spetsialist. Ja mitte tava spetsialist, kes saab oma tööga hakkama, aga teeb seda mingil viisil eriliselt -  kas väga kvaliteetselt või nii kvaliteetselt kui ka kiiresti. See peab olema tunnustus nii kolleegidelt, kui ka klientidelt.
•           Siit tuleneb ka teine omadus – ta võiks olla hea suhtleja. Kui mitte igal teemal, alustades kunstist ja lõpetades poliitikaga, siis oma alal kindlasti. Vähemalt sellisel määrala, et oskaks oma tööst ja tulemusest rääkida kliendile arusaadavas keeles. Ilma selleta saab hakkama, aga suurt tunnustust vast ei saa.
•           Suhtlemisele lisaks, ta võiks olla kui mitte sõbralik (see muidugi oleks ainult plussiks), siis mitte ära tõugatava olekuga (näiteks kogu oma välimusega ja suhtumisega näidates oma üleolemist). Inimene võib olla hea spetsialist küll, aga mis tolku sellest, kui temaga ei taheta koostööd teha.
•           IT kolleegide seisukohalt vaadates, IT proff võiks jagada oma teadmisi. Kuigi ka ainult tegudega on võimalik pälvida kolleegide tunnustust, aga teadmiste jagamine tõstab head spetsilisti järgmisele tasemele – õpetajaks olemine. Minu arust üsna auväärne saavutus, kui teised sama ala inimesed võtavad sind ka õpetajana, see on nii kõrge hinnang professionaalsetele oskustele kui ka usaldus, mis on vägagi oluline.

"The Case for Copyright Reform", arvamused kahest peatükist

Olen üldiselt nõus Piraatide partei ettepanekutega. Paraku mul puudub juriidiline haridus, et tõlgendada kuivõrd reaalne see on, aga tava inimesena tundub, et tegu on heade ettepanekutega.

On üsna loomulik, et kui ma tahan kasutada kellegi teost oma arvamuse/nägemuse väljendamiseks, siis ma võiks seda teha – näiteks panna enda referaati kellegi oma pildi. Ma ei näe selles probleemi, kui koos pildiga ma panen kirja ka autorluse, või mõni muu viide, kust on pilt saadud. Kui ma ei teeni selle referaadiga raha, siis minu arust see on okei. Oma asi muidugi, kui ma teen oma video ning lisan sinna taustaks mingi tuntud muusika. Kui ma teen seda ainult sõpradele näitamiseks, siis nagu ka ei ole probleemi. Aga kui ma laen seda videot YouTube-i, see korjab miljoneid vaatamisi ning toob mulle raha sisse, siis võiks juba tekkida küsimus, kas ilma selle muusikata oleks ma teeninud nii palju raha… Ühesõnaga olen nõus sellega, et mittekommerts otstarbeks võib kasutada kultuurilisi teoseid. Teised ettepanekud ka tunduvad head, aga see osutus kõige südamelähedasem.

Olen läbi lugenud ka peatüki, kus nad toovad näiteid erinevatest töödest, mis uurisid artistide heaolu ajast, kus peer-to-peer võrgud leidsid laiemat kasutamist. Vast kõik on kuulnud väiteid, et erinevad failijagamis süsteemid teevad artiste vaeseks. Need uurimistööd on aga tõestanud, et ajaga artistid just hakkasid rohkem teenima, enamasti läbi kontsertide (võttes muusikuid näiteks), sest tänu jagamissüsteemidele nende tuntus kasvas mitu korda ja rohkem inimesi soovisid neid päris elus kuulata. Küll aga kellel jäi vähem raha on muusikaplaatide tootjad, kuna tänu faili jagamissüsteemidele inimesed hakkasid vähem plaate ostma. Aga see ei ole kooskõlas väidega, nagu artistid teeniksid vähem – vähem teenisid vahendajad, kes on harjunud raha lõikama levitades muusikat, ning „artistid jäävad vaeseks“ väidega nad lihtsalt kaitsevad oma raha, ei olles suutelised muutuda koos muutuva maailmaga. Ma olen ka harjunud, et lapsepõlves küsisin jäätiseraha vanematelt, aga ajaga olen arenenud ja saan jäätiseraha teistmoodi kätte, seda soovitan neilegi. :)

Virginia Shea, „Käitu sama malli järgi nagu igapäevaelus“

Üldjuhul see on üsna lihtne reegel, tundub loogiline ja igatepidi õige. Aga minu arvates selle reeglil võiks olla vähemalt 2 erijuhu, mille puhul võiks tegutseda teisiti. Võib olla need ei olegi erijuhud, vaid „harju keskmisest“ kõrvale kaldumine.

• Jube tihti spetsialiseerunud foorumites on koos kamp oma inimesi, kes tunnevad (vähemalt foorumi elus) üks teist väga ammu, foorumis on kujunenud omad reeglid ja kõik elavad nende järgi pikemat aega. Ühelt poolt inimesed on moodustanud oma keskkonda, kus neil on mugav olla. Teiselt poolt aga see on nagu soo, seal ei teki midagi uut ja huvitavat. Keegi postitab mingi uudise ja kõik teised kas kiidavad selle heaks või mõistavad hukka. Kõik, ei mingit arutelu, tervisliku kriitikat jms. Tavaelus võikski hoiduda sellest kambast eemale, kuna kui üritad teha vastuväite siis suure tõenäosusega sind karjutakse üle, kas või arvulise ülekaaluga. Foorumis, aga sinu sõnum saab loetud ja sulle jääb võimalus ka kõikidele vastata (ok, kui on väga karm moderaator siis võidakse ka peale esimest „valet“ sõnumi bannida :)). Asi ei ole trollingus, lihtsalt üritada inimeste silmaringi laiendada, näidates neile väga tuttavat asja teise vaatenurga alt: „Leica ei ole ideaalne kaamera, sellel on oma puudused“, „Canon – Nikon paaris ei ole võitjat, igal kaameral on omad plussid ja miinused“, „Jah, telefoniga saab teha ilusaid pilte“ jne. Tihtipeale olukord kus sa tead, et olev vähemuses, ainult annab „jõudu“ juurde :). Muidugi enamust see ei muuda, aga kui kasvõi üks või kaks inimest omandavad seda teist vaatenurka, siis see oli seda väärt. :)
• Tavaelus eksperimentidega võivad kaasneda üsna reaalsed tagajärjed ja ka täitsa võimalik, et ebameeldivad. See hirmutab inimesi ja kui on kasvõi väikseim võimalus et sinu etteaste ebaõnnestub, siis paljud jäävad seda tegemata, kuigi see võiks olla õnnestunud katse, mis toob endaga kaasa positiivseid emotsioone ja võib ka õpetada neile midagi uut. Netis saab aga julgemini proovida erinevaid suhtlus meetodeid, kuna tagajärjed võivad olla virtuaalsed, ning see võtab mõningase pinge maha. See võib olla kas mõni uus võte argumenteerida oma seisukohta või mõni uus komplimentide kombo. 

Kokkuvõtteks, üldjuhul netis peab tegutsema samamoodi nagu tavaelus, seda eeskätt viisakuse reeglite kinni pidamises. Mida aga saab netis teha teistpidi – eksperimenteerida (muidugi, kui see väga ei sega teisi inimesi) ja seda võiks kasutada.

Pekka Himaneni „Challenges of information society“ ülevaade.

See ülevaade on tehtud tuntud soome filosoofi ja sotsioloogi Pekka Himaneni poolt, mis oli tellitud Soome Tuleviku kommitee jaoks. Ta käsitleb globaalseid muutusi, mis pakkuvad väljakutseid infoühiskonnale ja kuidas võiks nendega toime tulla.
Esiteks ta toob välja globaalseid trende:

• Erinevad riigid hakkavad muutma oma makse ja maksusüsteeme, et meelitada investoreid ja kõrgkvalifitseerituid spetsialiste.
• Uus maalimne tööjõu jagamine, mis tähendab tootmise kolimine piirkondadesse, kus see on kõige odavam, ehk enamasti arengmumaadesse.
• Esimese maailma ehk arengumaade vananev elanikkond. 
• Sotsiaalsete kulude kasv, mis on tingitud ka tööjõu ümberjagamise ning ka muutuva maksepoliitika pärast.
• Infoühiskonnal on muutumas prioriteet, kui varem see oli rohkem tehnoloogiale keskendunud, siis tänapäeval rohkem tähelepanu on sotsiaalsetel aspektidel.
• Infomajandus jõudsalt laieneb kultuurisfääride osas, mis on tingitud ka tehnoliitumistega (info digitaliseerimine, uued suhtlusvahendid jne). 
• Biotehnoloogiate võidukäik, geene inseneeria on tähtsuselt saama teiseks peale IT.
• Populatsiooni kekskendumine, kuna urbanisatsioon on ületanud 50%.
• Materiaalsete hüvede lõhe kasvamine, vaesed jäävad vaesemaks, rikkamad saavad rikkamaks.
• Avariiplaani kultuur ehk praegune ühiskonna areng  soosib ebastabiilse olukorra tunne.

Järgnevaks Himanen toob välja erinevate regioonide arengumudelid:

• Silicon Valley – ameerika neo-liberaalne mudel – „jätke nõrgemad maha“, lõhestumist soosiv mudel, kuigi tehnoloogiliselt ja majanduslikult väga dünaamline.
•  Singapuri mudel – „võidujooks alla“ – maksude konkurentsieelistusel põhinev mudel, ei pruugi olla tulevikus sama hea, kui alguses.
• Euroopa mudel – „passiivsuse surnud käe“ (väga imelik tõlge..) – infoühiskonna ja heaolu sulam või kadeduse ühiskond. Inimesed on stagneerunud, kuna peamised jõud on suunatud oma heaolu kaitsele ja kadedus tundele neile, kelle heaolu on parem.
• Ja nn võidumudel - neljas mudel – infoühiskonna ja heaolu on võimalik säilitada kui regulaarselt ja adekvaatselt seda mudeli üle vaadata, tuues sisse innovaatilisi ideid, tegutsedes proaktiivselt.

Edasi on juttu nendest väärtustest, mis võiksid aidata Euroopal säilitada heaolu tase ja infoühiskonna kooslust.

• Hoolivus – kontekstis, et igaüks võiks ka mõelda teiste heaolu peale.
• Usaldus – ilma hoolivuseta ja usalduseta tekkib hirmu olukord.
• Ühtne olemine – on soov olla teiste inimestega koos ja tahtmine teha koos asju. Elamine koos – selle laiemas mõistes.
• Julgustus – julgustama ümbritsevaid inimesi suunas, et nad oleksid võimalikult head enda versioonid.
• Vabadus – vabadus teha kõike seda, mida inimene tahab, tingimusel, et see ei sega teiei inimesi.
• Kreatiivsus – see järgneb vabadusele ja on inimarengu olulisemaid komponente.
• Julgus – eelkõige julgus realiseerida selles nimekirjas olevad väärtused.
• Visioonlikus – nõuab julgust et vaadata tulevikku, julgust et unistada.
• Tasakaal – selles nimekirjas tasakaal teiste väärtuste omavahel.
• Mõtekus – ehk eelnimetatud väärtused peaksid toetama mingile eesmärgile, ja tore oleks jui see eesmärk oleks mõttekas.

Sellest edasi saab rääkida ka ühiskondliku arengu põhipunktid:

• Loominguline majandus. Euroopa peab olema rohkem innovaatiline, eriti IT-s, kultuuris ja hoolduses (heaolu mõistes). Niimoodi saab tõsta produktiivsust ja seeläbi konkurentsivõimet. Riik peab toetama innovaatilisust, mis omakorda toetaks produktiivsust, aga sotsiaalne kindlustus ei tohi varju vajuda.
• Kreatiivne heaolu ühiskond. Euroopa vananev ühiskond suurendab koormust sotsiaalsele kindlustusele, seda süsteemi peab muutma: kõvasti toetada haridust, tagama võrdsed võimlaused inimestele, outsource-ma mõned teenused erasektorist.
• Areng, mis mõtleb inimesele. Ehk inimene peab olema õnnelik, tema heaolu peab olema kõrge, siis ta saab olla  innovaatilisem ja väldib stressi.
• Globaalne kultuur. Inimrändlus aina kasvatab oma tempo ja tulevikus seda juhtub aina rohkem. Selleks peab olema valmis ja olla tolerantne uustulijatega.

Kokkuvõtteks võiks öelda, et tegu on pigem visionäärliku kirjatükiga, minu arust kõik seal kirjutatud punktid ei saa teoks, vähemalt mitte lähitulevikus. Sellegipoolest seal on kirjas vägagi õiged asjad, ja kui nende poole liikuda, siis isegi eesmärgi 100% saavutamata muutub ühiskond ikkagi paremaks.