Instant Messenger-te mõju inimeste suhtlemisele

Enne Instant Messenger-e kõige levinum kiirsuhtlus viis oli telefoni teel. Sellel aga olid piirangud: see ei olnud tasuta (kui kohalike kõnede hind võis olla madal, siis rahvusvahelised kõned alati olid päris kallid), kui üks inimene rääkis telefoniga, siis teised ei saanud seda kasutada, enamasti sai rääkida ainult ühe inimesega, üldjuhul pidi rääkima pidevalt, ilma vahepealse kohvi pausita, suhteliselt raske oli peita oma emotsioone. Mitte, et telefoni teel suhtlemine oli halb, lihtsalt sai suhelda ka teist moodi.

Ja selleks suhtlusviisiks sai Instant Messenger-i (IM) erinevad versioonid. Miks?

• See oli väga popp, kuna suhtlemine käis arvuti kaudu, mis 90-tes oli ka väga popp.
• Sai suhelda mitme inimesega korraga.
• Sai suhelda sulle sobivas tempos, tehes vahepealseid pause jne.
• Teenus oli tasuta, oli ainult vaja internetiühendust ja vastavat tarkavara.
• Nagu virtuaalses suhtlemises ikka, kui sa ei vaata silmast silma, siis suhtled julgem ja on suurem vabadustunne (see muidugi vahest kippus äärmusesse minema ja keegi võis endale lubada liiga palju), võib olla ka privaatsustunne on suurem.

Kasutajate arv kasvas väga kiiresti ja üsna varsti IM sai mitteametliku virtuaalse suhtlemise standardiks, iga ühel pidi olema mingi Messenger, tihti ka mitu paralleelselt (2000-te algusest mäletan, et venelastel populaarsem veel oli ICQ, eestlaste hulgas aga standardiks oli MSN, nii et mul oli mõlemad, et saaks kõikidega suhelda).

Kuidas siis muutus suhtlus IM tulekuga? Toon mõningad mõtteid, mida võtan oma kogemusest

• Esiteks sai üsna normiks, et vestluse ajal saab teha pause, ehk tegeleda teiste asjadega ja jätkata suhtlust kohast , kus see oli peatatud. Mis muidugi ei välistanud seda, et suheldi järjest, algusest lõpuni. Populaarne oli ka sõnumite jätmine, kui saaja oli offline-s ja ta sai seda kätte, kui ilmus online -  midagi mis näiteks lauatelefoni tavakasutajatel ei olnud kättesaadav.
• Kuna IM levis väga palju noorte seas, kes veetsid arvutite taga suurema osa oma ajast, kelle keeleoskused veel ei olnud just kõige tugevamad, siis päris paljudele neist kujunes standardiks väga napp sõnade kasutus, lühendite liialdane kasutamine. Ehk tihtipeale tegu ei olnud vestlustega, vaid üksikute lausete (kui sedagi) vahetusega.
• Nagu varem sai mainitud, suhtlemine IM kaudu (ilma pildita ja helita) on teistmoodi, kui suhtlemine silmast silma. Näiteks istud omas kodus, sinu jutukaaslane on ükskõik kui kaugel: sellisel juhul sinu poolt öeldu tagajärjed on üsna virtuaalsed, vähemalt lühemas perspektiivis. See paneb inimest julgemini suhtlema. Ühelt poolt, ta võib tunda ennast julgemini ja vabaneda pingetest pakkudes suuremat suhtluselamust. Teisest küljest ta võib arvata, et ta on üle oma jutukaaslasest ja hakkama ülbitsema.

-          See võis panna ennast kirjalikult paremini väljendama, kuna IM ei andnud edasi väga palju emotsioone smile-de osas, seda pidi kuidagi keeleliselt kompenseeruma.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et tekkis uus suhtlemisviis, milles kujunesid omad reeglid (osa reegleid kolisid ümber teistest nii reaal- kui ka virtuallsuhtlemisest), mis on siiamaani populaarne.

Ellu jäänud ja kadunud tehnoloogiad Interneti ajaloost

Tehnoloogia/teenus mis on siiamaani kasutusel.

Kõige tüüpilisem näide peaks olema e-post. See tekkis juba seitsmekümnendatel ja on siiamaani aktuaalsemaid Interneti teenuseid. Ajaga on küll muutunud kasutamis viis, kirjade sisu vormistus ning kasutajate arv, aga sisu on ikka sama: saadetakse mingi sõnum e-posti aadressile. Algsed meili kliendid olid tekstipõhised, ehk kogu kirja kirjutamise/saatmise/vaatamise protsess oli käsurea põhine, hiljem tekkisid graafilised meilikliendid ja veebipõhised meilikeskkonnad, mis kindlasti oli selle teenuse levimiseks kaasaitajaks, kuna enamus kasutajad ei jaga käsurea kasutamist, lihtsama graafilise interfeisiga enamus aga saavad hakkama. Muutus ka vorming, arusaadavalt esimesed kirjad olid ainult teksti sisaldavad sõnumid, tänapäevased võimaldavad aga üsna palju kujundamisvõimalusi (igasuguseid fonte, pilte jne). Kasvanud on ka kasutajate arv, seda eelkõige arvutite levikuga, kuna enamus kodudes (pean silmis ikka arenenumad riigid) on internetiühendusega arvutid olemas. Ja kellel ei ole, saab seda kasutada kas raamatukogus või mõnes muus avalikus interneti punktis. Kasutajate arvu kasvuga aga tuli suuremaid e-posti teenuse kurjusi – SPAM. Algselt e-posti kasutajaid oli vähe ja reklaami laialdane saatmine ei oleks nii tulukas (samas tol ajal loeti enamus kirju läbi, seega kui SPAM oleks kohale jõudnud, see oleks ka läbi loetud, ehk efektiivsus oleks olnud suurem). Mida rohkem on kasutajaid, seda rohkem on info tarbijaid ja seda kasutavad mitte soovitud reklaami saatjad, ehk inimesed kes massiliselt saadavad reklaami laialai – spammerid. Kuna kasutusel on väga massilised saatmised ja neid saatjaid on ka väga palju, siis ligikaudselt üle 95% kõikidest e-kirjadest on sisulised SPAM-kirjad. Aga vaatamata sellele (ja ka tänu SPAM-filtrite olemas olule) e-posti teenus eksisteerib ja selle tulevast surma pole näha.

Nähtus mis on kadumas: arvutite interneti ühendumine läbi modemi.

See on muidugi kahe otsaga asi, nimelt paljud arvutid ka tänapäeval võivad istuda internetis läbi telefoni, tõsi küll läbi mobiiltelefoni ja tegemist on ka digitaalse võrguga. Aga analoogvõrgud laiatarbe kasutusest on küll ära kadunud. Interneti algusaegadel see oli kõige levinum viis ühendada oma arvuti võrku, sest telefoni side oli odav (suhteliselt) ja massiliselt levinud, seega juurdepääsu barjääriks oli ainult vastav tehnika olemasolu, mis oli ka iseenesest mõistetav, sestap kuidas sa muidu Interneti teenuseid kasutad. Seda sai kasutada Internet Service Provider (ISP) sissehelistamiseks, mille tulemuseks seansi kestel oli sissehelistajale eraldatud IP-aadress ja ta sai kasutada Inerneti teenuseid. Sai ka sissehelistada teisele tavakasutajale tekstisõnumeid või faile vahetada (vastava softi olemasolul), või sissehelistada BBS-le ja sealt faile tõmmata (ja/või üleslaadida) ja FidoNET-i tellitud gruppide  uusi sõnumeid alla laadida (ja/või oma postitused üleslaadida). Sidekanali loomiseks oli kasutusel modemid (MOdulator DEModulator) ehk seadmed mis konvertisid arvutui digitaalsignaali analoogsignaaliks ja teisel otsal vastupidi. Ühenduse loomise ajal kasutajad kuulsid omapärast sümfooniat, ja seda heli paljud kasutajad assotsieeruvad tollaaegsete arvutisidetehnoloogiatega (https://www.youtube.com/watch?v=gsNaR6FRuO0). Kuna kasutusel oli analoogliin, siis seda sai kasutada ainult üksi, ehk siis kui arvuti sideseanss oli käimas, siis seda sama liini (aga enamasti kodudes oli ainult üks telefoni liin) ei saanud kasutada kõne sideks, mis tihtipeale tekitas lähedaste pahandust. Ajaga arenesid muud sidetehnoloogiad, igasugused lairiba ühendused ja ka mobiilside ühendused, mis järg järgult tõrjusid välja analoog modemeid, pakkudes paremat side kvaliteeti ja märkimisväärselt suuremaid kiirusi.

3 IT lahendust, mis kukkusid läbi

Apple Newton

Apple Newton on Apple Computers poolt arendatud pihuarvutite seeria, mille peamiseks eripäraks oli käsikirjutatud (kirjutati ekraanil stiilusega) teksti tuvastamine. Apple turustas nii seadet ennast Newton MessagePad kus jooksis Newton OS kui ka Newton OS eraldi, et teised tootjad saaksid teha oma pihuarvuteid sama opsüsteemiga (arvan, et sihiti Microsofti eduloo, kus üks opsüsteem jooksis erineva tootja riistavaral, mis tagas selle suure leviku). 1993. aasta jaoks see oli üsna innovaatiline tehnoloogia poole pealt, aga selles peitus ka selle läbikukkumise põhjus – tehnoloogia oli liiga innovaatiline ja küpsusest asi oli kaugel. Nimelt peamine trump, käsitsi kirjutatud teksti tuvastamine, ei toiminud väga hästi ja oli pettumuseks kasutajatele. Sellele lisaks selle hind oli 700$ mis tolle aja jaoks oli üpris kõrge. Ja kõige muule lisaks oli ta päris kohmakas. Ühesõnaga selle idee oli oma ajast natukene ees, oli vaja oodata ja lihvida seal kasutatavaid tehnoloogiaid. Seda näitasid ka müüginumbrid – ca 50000 müüdud seadet (ja neist enamus esimestel kuudel, mis näitab, et tegemis oli pop teemaga mis kujunes ostajetele pettuseks) oli liiga vähe ja 1998 projekti suleti, et fokuseerida teistel projektidel.

Windows Vista

Ehki tegemist on opsüsteemiga mida internetis kasutasid ligi 400 miljonit kasutajat, tegemist on Microsoft läbikukkumisega, kuna Windows 7 väljatuleku ajal Vista turu osa oli ainult 19%, samas selleks ajaks juba kaheksa aastat vana Windows XP turu osa oli 63%. See ongi üks läbikukkumise põhjuseks, Windows XP liiga kaua valitses turgu, kasutajad olid sellega väga harjunud ja Vista pidi pakkuma midagi erilist, et meelitada neid kasutajaid. Paraku aga karbist välja Vista pakkus vaieldavat disaini (välimuse poolest), kõrgeid riistavara nõudeid (ehk nõrgematel arvutitel see oli ikka päris aegalane) ja mitmeid bugisid. Lisaks kasutajatele pakuti 8 erinevat versiooni, mis mitte kompetentse inimese pani hämmingusse. Minu arust Microsoft tahtis pakkuda midagi erilist, lihtsalt et pakkuda midagi erilist, see oli pigem Windows 7 alfa versioon.

IBM PCjr

1984 aastal oli IBM kõige suurem arvutitootja, sellele kuulus üle 70% mainframe turust ja mõne aastaga lauaarvutite segmendis oli saavutatud 20% turuosa, selle käive oli suurem kui Apple, Compaq, DEC ja TI kokku. IBM lauaarvutite müük oli nii hea, et nad otsustasid siseneda kodukasutajate turule koos oma uue arvutiga IBM PCjr. See oli väga oodatud arvuti, IBM pikalt valmistus ette ja reklaamis seda väga palju (ca 40 miljonit dollarit reklaami eelarvet). Idee oli müüa soodsamat arvutit, mis ühilduks tema suurema vennaga IBM –PC-ga. 1984. aastal seda hakati müüma ja selgus, et tulemuseks aga oli ei üht, ega teist. Nimelt hinna poolest ta oli kallim samasugustest arvutitest ja ühilduvuse poolest ta ei suutnud jooksutada palju programme, mis olid teistel IBM-l kättesaadavad. Üheks suuremaks probleemiks (vähemalt meedia poolt kajastatuna) oli odav klaver, mis põhjustas inimesi kohe ostma ka asendusklaviatuuri, mis oli ebameeldiv üllatus, arvestades arvuti kõrget hinda (800$ – 1600$). See kes aga otsustas jääda originaalklaveriga pidi ise ostma patareid selle aoks…  Lisaks kõigile ka laiendamis võimalused (upgrade) olid üsna piiratud. Tulemuseks oli see, et aasta pärast tootmis lõpetati.