Loeng 10. Paragrahvi-papi ja Interneti-põnn: intellektuaalomandi hiilgus ja viletsus

Selles postituses ma proovin kirjutada oma seisukohast autoriõiguste kaitse ja intellektuaalomandi temaatika hetkseisust. Miks ma nimetan seda proovimiseks? Sest mul praegu puudub mingi omapoolne hinnang nende asjade kohta ning selle andmiseks oleks vaja asja piisavalt sügavalt uurida, aga arvestades temaatika mitmekülgsust see oleks vägagi aega nõudev töö.

Niisiis, ühelt poolt on autorid (mis iganes nad ei looks) ja teiselt poolt on kasutajad. Ühelt poolt on inimesed kes oma töö eest tahaksid raha saada, teisel poolt on inimesed, kes tahaksid asju kasutada mõistliku hinna eest (kõige parem muidugi oleks tasuta). Kui just mitte äärmustesse laskuda, siis mõlematest on suhteliselt kerge aru saada. Vaevalt, et on palju inimesi, kes on nõus oma põhitöö tasuta teha. Võib olla paljud neist isegi tahaksid seda teha, aga elamiseks ikka oleks vaja raha - arved (söök, riided, korter, auto jne) tahavad maksmist saada. On arusaadav ka teise poole suhtumine asjasse - inimestel niigi on vaja palju arveid maksta ja kui veel keegi tahab nende raha saada, siis enamus nendest reageerib sellele suhteliselt negatiivselt. Kuigi sel teisel rühmal, kes on tasuta asjade eest, ei ole kõik nii lihtne, sest nad jagunevad nendeks kes ei taha oma rahast loobuda ja nendeks kes arvavad, et see on põhimõtteline küsimus - paljud asjad võiksid olla tasuta. See on küll lihtsustatud lähenemine, aga enam vähem nii see on :)

Mul endal on raske võta seisukohta, kuna see küsimus on tõesti mitmekülgne. Võibolla proovin avaldada oma seisukohta ainult mõningatele aspektidele. Ning võib olla ma osaliselt puudutan ka eelmise loengu teemat, sest nad on ikkagi vägagi palju seotud omavahel (eelmine loeng muidugi käsitleb konkreetselt ainult tarkvara, see aga intellektuaalse omandi üleüldse… noh, aga kuna me õppime IT-s siis tarkvara on meie südamele lähedam kui kõik muu :)).

1. Firmad ei pea teenima hiigelkasumeid (eriti kui nad ei ole loojad, vaid ainult vahendajad). Võiks olla mingi mõistlikkuse printsiip, sest praegu enamus firmad töötavad eesmärgiga maksimeerida kasumit iga hinnaga ja enamaste seda hinda maksab lõpptarbija. Kui ta teeb seda tahtlikult sest talle meeldib just see toode ja ta sellega väljendab oma ülimat lojaalsust, siis ei ole küsimust. Aga kui tal ei ole mõistliku alternatiivi...

2. Mõistlikkuse printsiibi võik rakendada ka muudele IO-le. Sest praegu seadusandlus on jällegi rohkem orienteeritud looja rikastumisele kui arengule üleüldse. Mõistlik ju oleks areneda edasi, kui rikastada ühte inimest/organisatsiooni…

3. Kuidagi peaks kaitsma uusi leiutusi, et need ei oleks ostetud konkurendi poolt ja peale seda koguksid tolmu riiulil. Kasvõi teha mingi reegel, et kui ostad, siis pead tootmisesse laskma või muul viisil ära kasutama, kui ei suud seda teha mõistliku ajaga, siis seda pannakse müüki teiste jaoks.

4. Ei tohi lubada olukorda, mil ühte ja sama tarkvara absoluutselt identsetel tingimustel üks firma ostab ja teine (konkurent) kasutab tasuta, sest see tapab konkurentsi ja seega ka turul pakutavate toodete ja teenuste kvaliteeti.

5. Ma ikka pooldan seisukohta, et mitte kõik tarkvara ei peaks olema tasuta. Seal kus teenitakse suurt raha ka tarkvara eest võiks maksta.

Lühidalt oleks kõik. Need on need aspektid mille peale ma mõtlesin loengu läbi lugedes. Neid on kindlasti rohkem, aga ei ole võimalik kõike haarata ühes väikses postituses. :)